Tartust pärit 20-aastane korvpallur Jorke Aav on viimased viis aastat mänginud Saksamaal, eelmisel aastal liitus ta Saksamaa kõrgliigaklubi Gladiators Trieriga ja uuest hooajast liigub noor korvpallur ookeani taha USA ülikoolitiimi Longwood Lancersi ridadesse. Praegu on Tartu Ülikooli korvpallikooli kasvandik aga tagasi Tartus. 

Oled ringiga tagasi Tartus, millised on su suve plaanid?

Esimesed poolteist nädalat puhkasin, korvpallisaalis ei käinud üldse. Tegelesin teiste spordialadega, mängisin tennist ja golfi. Korvpalli käisin ikka vaatamas, kuna Eestis on põnevad seeriad praegu käsil. Tahtsin mentaalselt ja füüsiliselt pausi saada, mis oli väga vajalik, aga nüüd hakkasin jälle vaikselt trenni ka tegema.

Kuidas sa korvpalli juurde jõudsid?

Mu isa mängis ja mängib ikka veel korvpalli, mitte küll professionaalsel tasemel ja sealt ma arvan, et see pisik tuli. Kuni teise klassini käisin ka tennise trennis ja oli neid spordialasid veel, mida lapsena proovisin ja tegin ja sport üleüldse meeldis, aga korvpalli see nii-öelda pisik tuli ikkagi sellest, et isaga sai trennis kaasas käidud ja kogu aeg sai venna vastu mängitud. Vend võttis korvpalli tee ja see tundus mulle ka loogiline.

Kui palju sa venna Sverre tegemistel silma peal hoiad?

Kõike jälgin, nii palju kui hooaja sees ajaliselt klappis ikka vaatasin kõiki mänge ja silm oli peal kogu aeg.

Miks sa just korvpalli juurde jäid?

Mul on väga vedanud esimese treeneri Jano Kuntsiga. Meil oli nii lahe punt koos alates esimesest klassist, kõik need 2005 ja 2004 sündinud poisid, enamus neist on jäänud senimaani sõpradeks, isegi kui nad praegu enam kossu ei mängi. Trennis peab lõbus olema, nii saabki lapsi trenni juurde ja treeninggrupid suuremaks. Meil oli keskkond alati väga lõbus ja tegelikult oli areng kiire, isegi kui sa ise väiksena seda tähele ei pannud.

Mõni ere mälestus sellest ajast?

Neid on väga palju, meil oli suur privileeg käia noorteturniiridel. Kui nüüd Lätis käigud välja jätta, siis Moskvas sai käidud, Brüsselis käisime kolm aastat järjest ja Bolognas käisime. Neid turniire ja mänge oli päris palju, aga kui ainult üks moment välja tuua siis mini-klassi tiitli võit Maaülikooli Spordihoones, see on lahe mälestus.

Milline roll Tartu Ülikooli korvpallikoolil sinu arengus oli?

Sain treenida kahe vanusegrupiga, mänge oli palju ja tase oli nii erinev. Rahvusvaheline kogemus kandus edasi ka Eestis mängides ja mõlemas satsis olid lahedad poisid koos. Ma ütleks, et me ikka domineerisime Eesti noortekorvpalli kõik vanuseklassid, see oli kindlasti väga suur pluss, mis mulle senimaani kasuks on tulnud.

Millal tekkis tunne, et võiks korvpalliga tõsisemalt tegelema hakata?

Suhteliselt varakult, ma küll seda täpset punkti ei mäleta, millal see klikk ära käis, et nüüd ma tahan korvpalluriks saada, aga ma olen alati olnud see vend, kes käis ka üksi saalis loopimas. Aastast aastasse see muutus detailsemaks ja professionaalsemaks, tekkisid kindlad eesmärgid, mille kallal tööd teha. Ma usun, et see vanus võis olla umbes 14, kui mul oli pilt selge, et tahaks korvpalliga midagi teha ja see ka näitas, et ma olin piisavalt heal tasemel, et teha samm edasi. 

Kust tuli idee Saksamaale suunduda?

Noorte konkurents Eestis tundus mulle natuke nõrk ja otsisin uut väljundit. Lõikasime isaga mängudest mu highlightid välja ja saatsime umbes kahekümnele noorteakadeemiale Euroopas – Saksamaale, Itaaliasse ja Hispaaniasse. Saksamaa akadeemia kutsus mu tryoutile, käisin seal ära ja väga meeldis, tundus ainuõige asi, kuidas kooliga ühendada korvpalli ja Saksamaa oli selline kindel valik. Hispaanias ja Itaalias võivad mõned asjad märkamata jääda. 

Kuidas sa nii noorelt seal hakkama said?

Ma väga ootasin seda. Esimene aasta oli ikka koduigatsust ja keelebarjääriga oli raske, aga mul vedas nende inimestega, kes seal olid. Nad ei tahtnud minuga isegi inglise keeles rääkida, et ma võimalikult kiiresti keele ära õpiksin. Eks ta oli raske esimesel aastal, aga see läks nii kiiresti mööda, sest neid positiivseid faktoreid oli palju, mis negatiivsed üle kaalusid. Inimesena arendas ka väga palju. Alustades pesu pesemisest ja söögi tegemisest, iseenda eest hoolt kandmine ja väga varakult oli vaja täiskasvanuks saada, et üldse oma asjadega hakkama saada. Praegu tagasi vaadates, siis ma esimestel aastatel võib-olla korvpalli poole pealt ei arenenudki nii palju, aga inimesena see andis mulle nii palju juurde. Tsiviilelu seal väga ei olnud, campus oli metsa sees ja lähim küla oli 2 km kaugusel. Perfektne koht noorkorvpallurile, kus keskenduda koolile ja korvpallile, segavad faktorid ei tule kõne allagi. 

Kuidas treeningkoormus erines ja kuidas keha sellele vastu pidas?

Ulmeliselt. Meil enamasti oli ikkagi kolm trenni päevas, individuaaltrenn, jõusaal ja tiimiga trenn. Ma ei tea, kus Eestis noored saavad teha kolm trenni päevas pluss veel haridust omandada ja õpingutega järjel püsida. Ei ole vist võrreldav, sest Eestis ei ole sellist süsteemi üles ehitatud. Mul enda tervise eest hoolitsemine on prioriteet olnud juba pikalt, mis ma arvan on väga suur pluss olnud. Leidsin selle aja enne ja pärast trenni või vabadel päevadel, et mured üles leida või neid siis juba ennetada, et saaksin 100 protsendiga trenni teha ja mängida, et ei tuleks midagi ootamatut ette, mida ma oleksin saanud ennetada.

Räägi oma viimasest hooajast Saksamaal. 

See erines kõvasti minu viimasest neljast aastast Saksamaal, sest ma olin ikkagi profiklubis ja kooli ei olnud, sain ainult korvpallile keskenduda. Arvasin, et nüüd tekib vaba aega ka rohkem, aga lõppude lõpuks seal vaba aega ikkagi polnud, pendeldasin kahe tiimi vahel. Hooaja ettevalmistuse ja esimese poole hooajast olin enamasti Bundesliga satsiga, kuna seal oli ka vigastusi, sain oma mingid võimalused, kust näiteks debüüt tuli. Bundesliga satsist õppisin palju inimesi tundma, olen enamusega tugevas kontaktis ikka ja nad on mulle väga palju nõu andnud. Palju kogenud inimesi ja mängijaid, lisaks sponsorid ja fännid, see kommuun on ikka väga tugev ja kogemus oli mega. Nüüd kodus ja eemal olles hakkad aru saama, mida kõike lõpuks õppisid ja mul seal jällegi vedas inimeste ja keskkonnaga, kohanemine oli kiire. Korvpalli poole pealt see hooaeg oli suur hüpe minu karjääris ja see andis väga palju juurde.

Mida su järgmine hooaeg toob?

Lähen Ameerikasse ülikooli, Virginias asuvasse Farmville’i. Eestlastele on see nagu linn, ameeriklastele pigem küla. Koolis on umbes 8000 õpilast, divisjon I kool ja taseme poolest keskmikus. Tiimi on natuke uuendatud ja enam ei ole nii ühedimensiooniline see korvpall seal, praegu on suured ootused ja tegelikult ka lülid olemas, et edukad olla see hooaeg. See kolledži korvpall ja see melu seal ümber, oma kooli eest mängimine, on väga atraktiivne ja see on perfektne samm edasi ka õpingute mõttes, ma ei näinud mingit samaväärset alternatiivi sellele võimalusele.

Tekst: Annabel Raamat