Märtsi alguses sisekergejõustiku Euroopa meistrivõistlustel hooaja tippmargiga 1.89 kuuenda koha teeninud kõrgushüppaja Elisabeth Pihela on üks nendest tippsportlastest, kes on otsustanud topeltkarjääri kasuks. Nimelt on Tartu Ülikooli Akadeemilises Spordiklubis treener Grit Šadeiko käe all treeniv Pihela samaaegselt asunud omandama ka kõrgharidust Tartu Ülikoolis. Uurisime esimesel kursusel majandust õppiva 21-aastase sportlase käest, kuidas ta EM-il saavutatud kuuenda kohaga rahule jäi, millised on tema lähituleviku suurimad eesmärgid ja kuidas ta kahte eluvaldkonda omavahel ühildab.

Elisabeth, esmalt palju õnne hooaja tippmargi ja Euroopa meistrivõistluste kuuenda koha puhul. Vägev tulemus! Mõned nädalad on nüüd suurvõistlusest möödas. Milliste mõtetega sa täna sellele kogemusele tagasi vaatad?

Ma jäin kokkuvõttes väga rahule. See oli minu esimene sisekergejõustiku tiitlivõistlus. Muutsime hooaja alguses hoojooksu kaheksalt sammult kümnele ja ma olin arvesetanud sellega, et mul ei pruugi see hooaeg üldse hästi välja tulla, sest uus samm vajab alati harjumist. Tegelikult läks kõik hästi ja see hooaeg oli väga stabiilne. EM-i finaalis suutsin isegi hooaja tippmarki korrata, olen väga rahul.

Miks otsustasite hoojooksu muuta?

Tundsime koos treeneriga, et kaheksa sammu jääb mulle natukene lühikeseks. Kümne sammu pealt saan suurema hooga peale joosta. Kuna ma olen tugevamaks saanud, siis ma jaksan lõpus pinge ära kannatada. Tundsime, et kaheksa pealt on kõik välja pigistatud ja selleks, et kõrgemale hüpata oleks vaja pikemat sammu.

Kuidas sa täna ennast selle kümne sammu peal tunned? Oled juba kohanenud?

Jah. Esimest korda hüppasin kümne sammu pealt detsembris toimunud laagris. Siis oli natuke harjumatu ja väike närv oli ka sees, et kas saan ikka kõik sama hästi klappima kui kaheksa sammuga. Kartsin, et äkki ei saagi EM-ile minekuks vajalikke punkte kokku. Õnneks tuli kümme sammu kuidagi väga loomulikult.

EM-i kvalifikatsiooni eel tabas sind ebameeldiv üllatus, kui vahetult enne võistlust selgus, et sinu naelikute naelad ei vastanud nõuetele. Räägi palun lühidalt lahti, mis seal siis täpselt juhtus?

Võistluse eelses call roomis vaadatakse kõik kotid üle, kontrollitakse naelikud üle, et kogu varustus oleks määrustepärane. Minu naelikuid kontrollides tuli välja, et naelad on 1-2 millimeetrit liiga pikad. See info oli küll kõikidele tiimijuhtidele saadetud, aga meie koondis tegi tehnilise koosoleku päev enne meie kohalejõudmist ära. Ehk ma ei olnud sellest nüansist absoluutselt teadlik. Kõikidel teistel sportlastel olid õiged naelad ja mina olin ainukene selles pundis, kes oli valede naelikutega. Suutsin ennast korralikult endast välja ajada ja ma arvasin, et nüüd ongi kõik ja ma ei saagi hüpata. Kõik teised viidi juba areenile ja ma ei teadnud, kas ma üldse tohin niimoodi hiljem neile järgi minna. Tegelikult olid seal muidugi varunaelad olemas, vahetasime need ära ja kõik lõppes hästi. Tagantjärele mõtlen, et kogu see situatsioon oli mõnes mõttes isegi hea. Keskendusin oma naelikujamale ja mul ei tekkinud võistlusnärvi.

Jäi sul EM-ilt midagi kripeldama ka?

Tahtsin finaalis ikkagi 1.92 üle hüpata, aga otseselt midagi kripeldama ei jäänud. Ma üritan alati leida igas asjas midagi positiivset. See on sport ja kõrgushüppes kaotad alati latile. Isegi kui hüppad isikliku rekordi, siis lõpuks kaotad ikka latile. Ma olen õnnelik, et suutsin hooaja tippmarki korrata. Saan siit hea tundega suvehooajale vastu minna.

Mis on su järgmised võistlused ja kuidas nendeks valmistud?

Praegu on seis pisut lahtine. Kui veab, siis saan minna 26. aprillil Hiina Teemantliiga etapile. Plaanisime tegelikult juba aprillis minna Türki treeninglaagrisse, aga juhul kui saame minna Hiinasse, siis pärast seda läheksin kolmeks nädalaks Türki. Kuna suvehooaeg venib nii pikaks, esimene võistlus aprilli lõpus ja viimane septembri lõpus, siis vahepeal oleks vaja teha ka väike võistluspaus ja juunis jälle hooaega jätkata. Juulis on veel plaanis osaleda U23 EM-il ja universiaadil.

Millised on su suuremad sportlikud eesmärgid?

Üks suurtest unistustest sai eelmisel suvel täidetud – võistelda olümpiamängudel. Pärast seda oli korraks isegi väike madalseis, et mis nüüd edasi? Nii suur unistus sai juba väga noorelt täidetud. Paljud teevad aastaid ja aastaid tööd, et olümpiale jõuda, mul käis see nii kähku. Alles hiljem jõudis kõik kohale.

Ma arvan, et nüüd tulebki koguda tiitlivõistluste kogemusi ja selge eesmärk on ühel hetkel võita seal medal. Tegelikult juba sise EM-il saadi minu isikliku rekordiga (1.92) medal. See ei olnud üldse kaugel.

Milliste emotsioonidega sa olümpiamängudele tagasi vaatad?

See oli ikka väga eriline tunne. Vahetult enne olümpiat vaatasin Netflixist ühte dokumentaalsarja Tour de France’st ja kogu rattamaailm hakkas mulle huvi pakkuma Olümpiakülla jõudes nägin neid samu staare sealt sarjast, istusin nende kõrvallauas. See oli päris lahe. Üleüldiselt ka väga-väga võimas kogemus. Mäletan, et kui astusin võistlusareenile, siis mul tulid külmavärinad peale. Kogu olümpia atmosfäär on väga eriline.

Mõtled vaikselt juba Los Angelese mängude peale ka?

Veel ei mõtle, aga eks me treenime ju ikka selle nimel, et sinna pääseda. Praegu keskendun ikka lähemal olevatele võistlustele ja eelkõige septembris toimuvale Tokyo MM-ile.

Kuidas sujub sinu koostöö treener Grit Šadeikoga?

Meil on kõik väga kenasti sujunud ja me mõistame üksteist hästi. Naine mõistab ikka teist naist paremini. Ma saan julgelt enda arvamust avaldada ja mind kuulatakse. Mulle väga meeldib meie koostöö, olen väga rahul.

Lisaks sellele, et sa oled tippsportlane, oled sa ka Tartu Ülikooli majandusteaduskonna esimese kursuse tudeng. Kuidas sa neid kahte eluvaldkonda omavahel ühildad?

Ma kandideerisin ülikooli eritingimustel, mis tähendab, et ma saan õppida osakoormusega. Kuna mul on hetkel palju välisvõistlusi ja laagreid, siis ma tunnen, et täiskoormusega ei tuleks ma hetkel toime. Kui mulle on antud võimalus, et saan õppida osakoormusega, siis ma kasutan seda maksimaalselt ära. Nii on mul võimalik teha tippsporti ja samal ajal õppida ka headele tulemustele. Saan õppida nii-öelda omas tempos ja kuna majandusteaduskonnas ei ole väga palju eeldusaineid, siis ma saan valida teise aasta aineid ja näiteks viimase aasta aineid segamini.

Sel poolaastal võtsin näiteks rohkem neid aineid, mida saab läbida veebis, sest ma teadsin, et mul on vaja kuu aega Eestist eemal olla. Ma ei tahtnud, et mul oleks palju rühmatöid, mis võiks tekitada olukorra, kus pean kedagi alt vedama.

Veebis on ka see pluss, et ülesandeid saab ette ära teha. Võistluste ajal ma pigem väldin kooliasjadega tegelemist, aga näiteks EM-il oli olukord, kus ma pidin hilisõhtul pärast võistlust hakkama kodutööd tegema, sest tähtaeg oli samal päeval. Ise olin jätnud ülesande viimasele hetkele ja siis oli vaja see ära teha, kuigi tegelikult oleksin tahtnud puhata.

Kuidas sa selliste pingeliste olukordadega toime tuled?

Tegelikult on mu õppetöö maht selline, et mul ei ole suurt pinget veel tekkinud. Mul on täiskoormusega õppuritega võrreldes ikka palju rohkem vaba aega. Samuti on mu treeningud ainult kaks tundi päevas. Mul on piisavalt aega, et oma asjadega tegeleda. Lisaks on mul õppetooli juhatajaga kokkulepe, et kui ma pean koolist puuduma või mul on mõni muu õppimist puudutav mure, siis ma saan tema poole pöörduda.

Miks otsustasid topeltkarjääri kasuks?

Haridus on minu jaoks väga oluline. Sport on ainult üks osa elust. Pean mõtlema ka sellele, mida ma pärast sportlaskarjääri lõppu teen. Ainult käputäis maailma absoluutseid tippe koguvad endale sporti tehes varanduse kokku ega pea pärast karjääri lõppu enam muretsema. Kergejõustikus minu tasemel ei ole see võimalik.

Tartu on Eesti mõistes vist parim koht, kus säärast topeltkarjääri teha?

Tartus on tõesti väga mugav! See ongi ju ülikoolilinn ja siin on mugavalt kõik käe-jala juures. Õpin ju kohe spordihoone kõrval Delta keskuses, mis teeb õpingute ja treenimise ühildamise eriti mugavaks.

Aitäh sulle ja palju edu suvehooajaks!

Aitäh!

Foto: Kiur Kaasik/Delfi Meedia.